Roman Kutsjuba raamatukunst ja vabagraafika

Roman Kutjuba näituse plakat7. ok­too­brist 16. no­vem­bri­ni Tapa lin­naraa­matukogu teenin­du­sosakon­nas Ro­man Kut­sju­ba raa­matukun­st ja vaba­graafi­ka Tat­jana Kut­sju­ba digitöötluses

Roman Kutsjuba (1953)
Ro­man Kut­sju­ba (1953)

Ro­man Kut­sju­ba (Cuţi­u­ba) on pärit Moldovast.
Pärast Kišin­jovi (Chișinău) kun­stikooli lõpetamist asus ta õp­pi­ma Eesti Ri­ik­likku Kun­sti­in­sti­tuu­ti, mille lõpetas 1979. aastal graafiku­na. Diplomitöö­na valmin­ud pild­is­ar­ja ju­urde kir­ju­tas lu­ule­tused Ellen Niit, kes vaimus­tus piltide fil­igraans­est töötlus­est ja sai in­spi­rat­siooni nende sü­gavast sisust.

Nii sündis lu­uler­aa­mat „Sügis­peeglimäng“ (1981).
Ühistöö jätku­na il­mus 1984. aastal Ellen Ni­idu ku­uldemängutek­stide raa­mat „Seitse väik­est ku­u­lu­jut­tu“ Ro­man Kut­sju­ba il­lus­trat­sioonide­ga. Järgnesid il­lus­trat­sioonid raa­matutele J. Blagin­i­na „Jääpurikad jäid äkki vak­ka: [lu­ule­tused lastele]“ (1984), J. Pir­gulõ­jev „Helde vihm [lu­ule­tused lastele]“ (1985), J. Fi­cows­ki „Kak­steist ho­bust ja neiu uju­valt saarelt: must­laste muinasjutte“ (1988).Ilmunud raamatud

Eesti-pe­ri­ood­il on sünd­in­ud ka enamik Ro­man Kut­sju­ba vaba­graafikat (pli­iat­si- ja tušši­joon­is­tused). Palju aas­taid elas Ro­man Kut­sju­ba Tapal. Tapa pe­ri­oo­di on Ro­man pi­danud oma elus väga täht­saks, loomin­gu mõttes lausa paradiisiajaks.

2006–2008 os­ales Ro­man Kut­sju­ba oma pli­iat­sjoon­is­tuste­ga Louvre’i Sa­lon de la Na­tionale des Beaux-Arts rahvus­va­he­lis­tel iga-aas­tas­tel näi­tus­tel. Tema loomingut tun­nus­ta­ti kõig­il aas­ta­tel 5 pari­ma hul­ka val­im­is­te­ga. Selle tule­musel ar­vati ta Prantsuse Kun­st­nike Ühen­duse liikmeks.

Ro­man Kut­sju­ba töid iseloomustab fil­igraanne töötlus ja sü­gav sisu.

Näi­tusel on Tat­jana Kut­sju­ba poolt dig­itöödel­dud fo­tod Ro­man Kut­sju­ba raa­ma­tu­il­lus­trat­sioonidest ja pli­iat­si­joon­is­tustest ning va­lik kahe lu­uler­aa­matu originaalillustratsioone.
Vaba­graafikana sünd­in­ud pli­iat­si­joon­is­tuste orig­i­naalid asu­vad kun­stikollek­t­sionääride kogudes Sak­samaal, Prantsus­maal, Ameeri­ka Ühen­dri­ikides, Brasi­il­ias, Tür­gis jm.

Tsi­taate Ro­man Kut­sju­ba in­ter­vju­ust (1985):
“… Minu lem­mikaas­taaeg on sügis. Er­i­ti siin, Eestis, kus ta on pikk. Va­hel­du­vad päike­se­pa­is­telised ja sajupäe­vad. Ar­mas­tan väga vih­ma. Moldovast­ki mäle­tan vih­maeelset oo­tus­meele­olu, mil räägi­ti vaid saabu­vast vih­mas. Siin sa­jab va­hel lakka­mat­ult päe­vi ja öid. Ka val­gus on siin varieeru­vam, hu­vi­tavam. Udu­looridesse mähi­tud kuldsed värvid … Kõik see kokku muudab sügis­ese lood­use muinasju­tuliselt pidu­likuks. Meele­olu võib küll nukravõi­tu olla, ent see on meel­div, ilus nukrus.”

… Lind on mõis­ta­tus, mille jälile olen püüd­nud jõu­da. In­imestes ja lin­dudes on mida­gi sar­nast, ühen­da­vat. Nende tund­likkus, erutu­vus näiteks.”

… Kun­st on oma ole­muselt tun­netus­lik, on alati ek­sis­teer­in­ud ka es­te­tiseer­i­tud kun­st, mis nõuab ab­strak­t­set mõtlemisvõimet ja on seetõt­tu väh­estele mõis­te­tav. Ka kun­st­nikul ei õnnes­tu teiste loomingut alati lõpuni lahti mõtes­ta­da, sest hea kun­st­nik loob läbi iseen­da. Kun­st täidab oma üle­sande, kui peamine ko­hale jõuab, kui kun­st­niku „oma“ ka vaata­jatele omaseks saab.”